(Sarjast: Tunne oma kodulinna) 3D: Mees, kes orienteerus Pääskülast Mustamäele
Tsiviili viimane laupäev (ei sisalda päevakajalisi ega muidu põnevaid või informatiivseid seiku)
sai juba reede õhtul täis planeeritud ning seda üsna üksikasjalikult, vaatamata reedeõhtusele Rockstar'si ja Hadese külastusele. Viimased lõppesid endise Pedagoogika Ülikooli vastas kiirtoidu müügikoha juures rämpstoitu manustades, aga selle üksikasjad jäävad vist igaveseks minu, Mardi ja selle umbkeelse venelase vahele, kes enne meid burgerit ostis. Tänu hilisele kojujõudmisele ning veel hilisemale magamaminekule ei alanud laupäev just tavapärasel ajal. Kella kaheteist paiku sain esimese hoiatuse kauba kohalejõudmise kohta (siinkohal tervitused kauba kohaletoimetajale) ning juba tund hiljem andis mu telefon endast taas märku. Jalgpall ning sellele järgnevad ebatervislikud eluviisid ei mahtunud see kord minu päevakavasse, mistõttu veetsin veel viimased uneminutid täielikus rahus ja vaikuses. Viis minutit enne kella kolme pidin asuma bussijaamas - nii jäi minu käsutusse tunni jagu vaba aega, mille jooksul pidin sööma, riietuma ning muuhulgas seadma jalgratta sõidukorda. Viimane osutus siiski nendest kõige vähem aeganõudvaks ja veel enne tähtaega tiirutasin rõõmsal meelel ümber jaamahoone, olles enne seda Statoilist õhku tankinud, muuseas päris tasuta.
"No-one gets left behind!"
sh toataimed ja peakatted, olenemata nende suurusest, vanusest ja asukohast. Sedapuhku jäid mõlemad nädal aega tagasi minust sõltuvatel ning vähemsõltuvatel asjaoludel Heade Mõtete Linna, kust nad oli vaja veel enne pühapäeva ära päästa. Neist esimese osas oli mind nõus aitama üks Eesti juhtivaid geenitehnolooge, kelle nime (vt mõne aasta pärast Nobeli preemia laureaatide nimekirja või teadusajakirjade esilehe pealkirju) ma oma tervise huvides jätan praegu avaldamata. Taim oli peagi omaniku käes ning järgmisena vajas päästmist mulle aastaid ustavaks osutunud peakate (vt postitust Operation: Wordfish). Ka nüüd pidin pöörduma oma ala spetsialistide poole, kelleks sedapuhku oli Eesti Vectra Klubi eestvedaja ning minu kauaaegne kaasvõitleja. Nüüd ei olnud lugu siiski nii lihtne ja teise kauba kätte saamiseks pidin sõitma veidi kaugemale - Pääsküla lähedale Vabaduse puiestee äärde. Enne seda aga jäi tee peale ammendamatu teadmistekarikas - Tallinna Keskraamatukogu. Läbi kesklinnaliikluse ning ekslevate tantsupeoliste liikumine oli kõike muud kui hõlbus ning üldises kaoses jäi märkamata isegi tuntud ajakirjanik, keda üks seltskond tunneb S-ark kodeeringu järgi. Olles vahepeal autoks muutunud, jõudsin, seejuures kõiki eeskirju järgides peagi järgmisesse peatusse, kus parkimiskohtade puuduse tõttu pidin taas jalgratturiks hakkama. Peab märkima - sellise sooja ilmaga ei oleks paha idee õue üks vastuvõtulaud organiseerida, kuhu inimesed saaksid laenutatud teoseid tagastada. Selleks, et ulatada raamat teise korruse töötaja kätte, pidin esmalt leidma kotist rattaluku, seejärel veenduma võtme olemasolus, lukustama ratta, jätma koti riietehoidu (seda ma ei teinud küll), registreerima enda sisenemise, minema trepist üles, võtma oma koti (ka seda ma ei teinud, vt mõned read kõrgemalt), väljuma, avama rattaluku ning alles siis sain edasi liikuda. Samas oleks võinud korraks pidurit vajutada, raamatu lauale asetada, viisakalt naeratada ja ilma tegelikult peatumata edasi sõita. See selleks, tegelikult toimus kogu protsess tõrgeteta.
Teekond kulges edasi Söögiplatsist Vineeri peatuse suunas, kus kõnniteele parkivad limusiinid ning lõunatõugu pulmalised ei teinud tänavat kuigivõrd laiemaks ega minu sõitu oluliselt kiiremaks. Mõnedkümned meetrid kaugemal toimus operatsiooni esimene tõsisem tagasilöök. Poole laulu pealt avastasin enda kõrvust linnamüra ning hakkasin sihikindlalt pleierile uut akut otsima. Jõupingutused kandsid vilja ning peagi asendus autojuhtide kärsitu sidurisõtkumine Stone Temple Pilotsi rahustavate lauluridadega (nende lugu Creep kummitas mind muuhulgas terve reede õhtu ning nüüd oli äratundmisrõõm meeliülendav). Esimene mulje Pärnu mnt viaduktile jõudes oli pool-nostalgiline pool-traagiline. Ma olin Tartus elades unustanud, mida tähendab silla puhul kehv teekate, see on märkimisväärne, sest Tartu Sõpruse sillaga on võrdlemisi raske võistelda. Auguline ja samal ajal muhklik ning mitte ülemäära lai kõnniteeriba jättis täpselt piisavalt manööverdamisruumi, et koondada minu muidu hajevil tähelepanu aukude vältimisele. Üks sild pole varem nii pikk tundunud. Järgmine motivatsioonijupp oli taas Pärnu maanteel, kus mõistsin üllatuslikult ruttu, miks Narva mnt kiirtee kilomeetrid autojuhtidele nii masendavalt mõjuvad. Vabaduse pst oma lõputute valgusfooride ja jalgratturi jaoks "anna alati teed" ristmikega tundus selle lõigu taustal päeva põnevaima osana. Asja juures kõige meeltlahutavam oli muidugi fakt, et mul oli vaid õrn ettekujutus kohast, kuhu ma minema pidin. Õnneks on vabakal üsna lihtne orienteeruda (eriti kui pead iga 200m tagant seisma jääma), kuna kõik tänavanimed on nii selgesti eristatavad ja jäävad seetõttu hästi meelde. Jõudes sihtkohta oli rõõm mõistagi mitmekordne, esiteks sain ma oma kauaoodatud mütsi kätte, teiseks hakkas mu peal märksa soojem ning kolmandaks võisin ma nüüd edasi mööda autoteed sõita.
Jooksvalt sai paika pandud ka järgmine sihtpunkt, kust oli lootus ära päästa kaua aega ootel olnud pantvangid. Et tegu on äärmiselt salajaste objektidega, mille olemasolust tean vaid mina, üks lugejatest ning teised isikud, kellest mul aimugi pole, jätan nende kirjelduse siinkohal välja. Enda suureks üllatuseks leidsin otsitava koha peagi üles, ilma et oleks sinna jõudmiseks väga suurt ringi teinud. Siiski ei olnud võit päris kogu täiega minu, vaid esines ka tagasilööke. Raudteeülesõidu lähedal sõitis üks reaktiivhävitaja häält tekitav mopeed minust mööda ja jättis kaugele seljataha. Tänaseks on mu enesehinnang traumast küll toibunud, kuid vähemalt nelja sekundi vältel tundsin end üsna lööduna. Vaatamata käigusolevale koleaiandusele võeti mind väärikalt vastu ja päeva kolmas kaup vahetas omanikku. Samal ajal sain juba järgmiseid juhiseid, et mu teekond Mustamäele, kust kaudu ma koju plaanisin jõuda, kulgeks tõrgeteta. Olles ühendanud kaks osa improvisatsiooni poole osa mälestuste ning ühe osa juhistega, leidsin end Nõmme Tervisekeskuse eest, mille peale tegin parkivale sõidukile joobes peaga otsa sõitnud põhiharidusega ameeriklase näo pähe ("I dunno, I swear, it came out of nowhere") ja sõitsin mööda tuttavaid teid Hipodroomi poole. Minust oli päris naiivne arvata, et saan päris otse viimase sihtpunktini veereda ja mõistagi avastasin varsti, et trolli nr 3 sõidusuunal on jätkuvalt ümbersõit.
Nüüd sobis ainsaks orientiiriks kõrge triibuline korsten, mis muuhulgas paistab ka ühe Eesti parima Reivikeskuse hoovist. Teadagi asub selle korstna ligidal ka üks kinnipidamisasutus, milles minul on alates järgmisest nädalast au veeta 11 kuud enda elust. Loomulikult ei saanud ma jätta kasutamata võimalust tutvuda selle välismiljööga ja nii ma jõudsingi Marja tänavani, kuhu ma sujuvalt sisse keerasin. Olles kiiresti veendunud selle koha frustreerivuses ning leidnud kolm potentsiaalset põgenemisteed territooriumi piirdeaias, sain südamerahuga vändata Selverisse janukustutus- ning näljaleevendusvahendeid soetama. Mis neisse turvaaukudesse puutub, siis pannkoogid ja moos on edaspidi väga oodatud ja teretulnud. Selveri parklas sadulast maha astudes tundsin päeva jooksul teist korda õrna nostalgiat ning selle põhjustajat. Üle pika aja tuli meelde, mida tähendab väsimus ja pinge jalgades. Samal ajal oli muidugi tore mõelda, et ma polnud ikka veel suutnud ära eksida kandis, kus ma liiklen heal juhul kaks korda aastas. Nagu veel vähe vaatamisväärsusi külastanud oleks, otsustasin tagasiteel mööduda ka vastvalminud haljasalast, mille ümber veel kaks kuud tagasi toimus mitteametlik Vähemuste Tantsu- ja Laulupidu.
Koju jõudes jagasin enda kogemusi diivani ning liitri veega ja lugesin esialgu päeva tegusama poole lõppenuks. Taim läks muidugi otse intensiivravisse ja müts viskus lihtsalt tuimalt nagisse. Siis aga sündis kõige ootamatum moment minu senises elus. Mina, kes ma planeerin enda elu neljaks aastaks minuti ning seitsmeks aastaks tunni täpsusega ette, avastasin end keset täiesti ettekavatsematut situatsiooni - mu telefon helises ja osapoolte kokkuleppel genereerus kavatsus piinata mu vaevuhingitsevat sõiduvahendit veelgi. Nüüd oli märklauaks Lauluväljaku ja Läänemere vahele jääv rannariba, kus mind varitses väsinud inimese suurim hirm. Sellest aga sarja järgmises osas - "3D: Mees, kes nõudis ajakirjanikult tellitavat võtit".
"No-one gets left behind!"
sh toataimed ja peakatted, olenemata nende suurusest, vanusest ja asukohast. Sedapuhku jäid mõlemad nädal aega tagasi minust sõltuvatel ning vähemsõltuvatel asjaoludel Heade Mõtete Linna, kust nad oli vaja veel enne pühapäeva ära päästa. Neist esimese osas oli mind nõus aitama üks Eesti juhtivaid geenitehnolooge, kelle nime (vt mõne aasta pärast Nobeli preemia laureaatide nimekirja või teadusajakirjade esilehe pealkirju) ma oma tervise huvides jätan praegu avaldamata. Taim oli peagi omaniku käes ning järgmisena vajas päästmist mulle aastaid ustavaks osutunud peakate (vt postitust Operation: Wordfish). Ka nüüd pidin pöörduma oma ala spetsialistide poole, kelleks sedapuhku oli Eesti Vectra Klubi eestvedaja ning minu kauaaegne kaasvõitleja. Nüüd ei olnud lugu siiski nii lihtne ja teise kauba kätte saamiseks pidin sõitma veidi kaugemale - Pääsküla lähedale Vabaduse puiestee äärde. Enne seda aga jäi tee peale ammendamatu teadmistekarikas - Tallinna Keskraamatukogu. Läbi kesklinnaliikluse ning ekslevate tantsupeoliste liikumine oli kõike muud kui hõlbus ning üldises kaoses jäi märkamata isegi tuntud ajakirjanik, keda üks seltskond tunneb S-ark kodeeringu järgi. Olles vahepeal autoks muutunud, jõudsin, seejuures kõiki eeskirju järgides peagi järgmisesse peatusse, kus parkimiskohtade puuduse tõttu pidin taas jalgratturiks hakkama. Peab märkima - sellise sooja ilmaga ei oleks paha idee õue üks vastuvõtulaud organiseerida, kuhu inimesed saaksid laenutatud teoseid tagastada. Selleks, et ulatada raamat teise korruse töötaja kätte, pidin esmalt leidma kotist rattaluku, seejärel veenduma võtme olemasolus, lukustama ratta, jätma koti riietehoidu (seda ma ei teinud küll), registreerima enda sisenemise, minema trepist üles, võtma oma koti (ka seda ma ei teinud, vt mõned read kõrgemalt), väljuma, avama rattaluku ning alles siis sain edasi liikuda. Samas oleks võinud korraks pidurit vajutada, raamatu lauale asetada, viisakalt naeratada ja ilma tegelikult peatumata edasi sõita. See selleks, tegelikult toimus kogu protsess tõrgeteta.
Teekond kulges edasi Söögiplatsist Vineeri peatuse suunas, kus kõnniteele parkivad limusiinid ning lõunatõugu pulmalised ei teinud tänavat kuigivõrd laiemaks ega minu sõitu oluliselt kiiremaks. Mõnedkümned meetrid kaugemal toimus operatsiooni esimene tõsisem tagasilöök. Poole laulu pealt avastasin enda kõrvust linnamüra ning hakkasin sihikindlalt pleierile uut akut otsima. Jõupingutused kandsid vilja ning peagi asendus autojuhtide kärsitu sidurisõtkumine Stone Temple Pilotsi rahustavate lauluridadega (nende lugu Creep kummitas mind muuhulgas terve reede õhtu ning nüüd oli äratundmisrõõm meeliülendav). Esimene mulje Pärnu mnt viaduktile jõudes oli pool-nostalgiline pool-traagiline. Ma olin Tartus elades unustanud, mida tähendab silla puhul kehv teekate, see on märkimisväärne, sest Tartu Sõpruse sillaga on võrdlemisi raske võistelda. Auguline ja samal ajal muhklik ning mitte ülemäära lai kõnniteeriba jättis täpselt piisavalt manööverdamisruumi, et koondada minu muidu hajevil tähelepanu aukude vältimisele. Üks sild pole varem nii pikk tundunud. Järgmine motivatsioonijupp oli taas Pärnu maanteel, kus mõistsin üllatuslikult ruttu, miks Narva mnt kiirtee kilomeetrid autojuhtidele nii masendavalt mõjuvad. Vabaduse pst oma lõputute valgusfooride ja jalgratturi jaoks "anna alati teed" ristmikega tundus selle lõigu taustal päeva põnevaima osana. Asja juures kõige meeltlahutavam oli muidugi fakt, et mul oli vaid õrn ettekujutus kohast, kuhu ma minema pidin. Õnneks on vabakal üsna lihtne orienteeruda (eriti kui pead iga 200m tagant seisma jääma), kuna kõik tänavanimed on nii selgesti eristatavad ja jäävad seetõttu hästi meelde. Jõudes sihtkohta oli rõõm mõistagi mitmekordne, esiteks sain ma oma kauaoodatud mütsi kätte, teiseks hakkas mu peal märksa soojem ning kolmandaks võisin ma nüüd edasi mööda autoteed sõita.
Jooksvalt sai paika pandud ka järgmine sihtpunkt, kust oli lootus ära päästa kaua aega ootel olnud pantvangid. Et tegu on äärmiselt salajaste objektidega, mille olemasolust tean vaid mina, üks lugejatest ning teised isikud, kellest mul aimugi pole, jätan nende kirjelduse siinkohal välja. Enda suureks üllatuseks leidsin otsitava koha peagi üles, ilma et oleks sinna jõudmiseks väga suurt ringi teinud. Siiski ei olnud võit päris kogu täiega minu, vaid esines ka tagasilööke. Raudteeülesõidu lähedal sõitis üks reaktiivhävitaja häält tekitav mopeed minust mööda ja jättis kaugele seljataha. Tänaseks on mu enesehinnang traumast küll toibunud, kuid vähemalt nelja sekundi vältel tundsin end üsna lööduna. Vaatamata käigusolevale koleaiandusele võeti mind väärikalt vastu ja päeva kolmas kaup vahetas omanikku. Samal ajal sain juba järgmiseid juhiseid, et mu teekond Mustamäele, kust kaudu ma koju plaanisin jõuda, kulgeks tõrgeteta. Olles ühendanud kaks osa improvisatsiooni poole osa mälestuste ning ühe osa juhistega, leidsin end Nõmme Tervisekeskuse eest, mille peale tegin parkivale sõidukile joobes peaga otsa sõitnud põhiharidusega ameeriklase näo pähe ("I dunno, I swear, it came out of nowhere") ja sõitsin mööda tuttavaid teid Hipodroomi poole. Minust oli päris naiivne arvata, et saan päris otse viimase sihtpunktini veereda ja mõistagi avastasin varsti, et trolli nr 3 sõidusuunal on jätkuvalt ümbersõit.
Nüüd sobis ainsaks orientiiriks kõrge triibuline korsten, mis muuhulgas paistab ka ühe Eesti parima Reivikeskuse hoovist. Teadagi asub selle korstna ligidal ka üks kinnipidamisasutus, milles minul on alates järgmisest nädalast au veeta 11 kuud enda elust. Loomulikult ei saanud ma jätta kasutamata võimalust tutvuda selle välismiljööga ja nii ma jõudsingi Marja tänavani, kuhu ma sujuvalt sisse keerasin. Olles kiiresti veendunud selle koha frustreerivuses ning leidnud kolm potentsiaalset põgenemisteed territooriumi piirdeaias, sain südamerahuga vändata Selverisse janukustutus- ning näljaleevendusvahendeid soetama. Mis neisse turvaaukudesse puutub, siis pannkoogid ja moos on edaspidi väga oodatud ja teretulnud. Selveri parklas sadulast maha astudes tundsin päeva jooksul teist korda õrna nostalgiat ning selle põhjustajat. Üle pika aja tuli meelde, mida tähendab väsimus ja pinge jalgades. Samal ajal oli muidugi tore mõelda, et ma polnud ikka veel suutnud ära eksida kandis, kus ma liiklen heal juhul kaks korda aastas. Nagu veel vähe vaatamisväärsusi külastanud oleks, otsustasin tagasiteel mööduda ka vastvalminud haljasalast, mille ümber veel kaks kuud tagasi toimus mitteametlik Vähemuste Tantsu- ja Laulupidu.
Koju jõudes jagasin enda kogemusi diivani ning liitri veega ja lugesin esialgu päeva tegusama poole lõppenuks. Taim läks muidugi otse intensiivravisse ja müts viskus lihtsalt tuimalt nagisse. Siis aga sündis kõige ootamatum moment minu senises elus. Mina, kes ma planeerin enda elu neljaks aastaks minuti ning seitsmeks aastaks tunni täpsusega ette, avastasin end keset täiesti ettekavatsematut situatsiooni - mu telefon helises ja osapoolte kokkuleppel genereerus kavatsus piinata mu vaevuhingitsevat sõiduvahendit veelgi. Nüüd oli märklauaks Lauluväljaku ja Läänemere vahele jääv rannariba, kus mind varitses väsinud inimese suurim hirm. Sellest aga sarja järgmises osas - "3D: Mees, kes nõudis ajakirjanikult tellitavat võtit".
posted by Noremorse at 3:57 PM
0 Comments:
Post a Comment
Links to this post:
Create a Link
<< Home