"Kus viga näed laita...
...seal tule ja vaata"
e Kuidas ma käisin KVÜÕA Avatud Uste päeval. Teisipäeval, 20 märtsil tutvustasid Tartu erinevad õppeasutused huvilistele õppekavasid, struktuuriüksuseid ja erinevaid aja sisustamise viise. Et ka mina, oma entusiasmi täis suhtumisega olen harilikult sellistel üritustel platsis, pidin seegi kord kindlasti osa võtma. Valikuid oli iseenesest mitmeid, kuid olles juba mitmendat aastat üliõpilane statsionaarsel õppekohal ja seega Tartu Ülikooliga üsna hästi tuttav, otsustasin enda silmaringi taaskord laiendada veidi teistsuguse külje pealt - nimelt külastades Kaitseväe Ühendatud Õppeasutusi e rahvakeeli Kõrgemat Sõjakooli. Minek sai laias laastus planeeritud mitte varem kui eelmisel päeval, mil tegelikult asusin veel teisel pool Eesti geodeetilist polaarjoont - Tallinnas.
Esmaspäeval kella poole nelja paiku sai kaasvõitleja signaali peale alguse harjumatult kiire ja parajalt improviseeritud sündmuste rida, mis olles küll tänaseks päevaks juba läbi saanud, kujundas minu lähiaja elutempo veidi teistsuguseks. Algse plaani sõita Heade Mõtete Linna alles teisipäeva hommikul pööras pea peale uudis käima pandud õpilasrongist, mis sel päeval (T) Tallinna õpilasi tasuta Tartu vahet sõidutama määrati. Kaalunud kiirelt enda logistilisi võimalusi, otsustasin juba kella viiese ekspressiga kagu suunas liikuma hakata. Kuigi pakkimiseks üleliia palju aega ei jäänud, tundus kõik vajalik kaasas olevat ning asusin teele. Peale ligi kahekümne minutilist ootamist äärmiselt tuulisel Ülemiste perroonil, istusin lõpuks kena tütarlapse kõrvale maha ning asusin raamatu lugemise kõrvale järgmise päeva tegemisi kavandama. Tänu Elioni usaldusväärsele mobiilsidele ei osutunud vajalike inimeste kätte saamine väga keeruliseks ning jõudnud tinglikule konsensusele vestluskaaslasega, saime üksteise nõusse plaaniga, vastavalt uneastmele minna kas kell kümme või üks olukorraga tutvuma. Teisisõnu jäi tegelik otsus jälle hommiku peale, mil ma magan telefonikõneni, peale mida hakkan organiseeritult sättima, kulmineerides enda tegevust sihtpunkti jõudmisega.
Kella kümne eel tegin esimest korda silmad lahti ning kauaigatsetud toanaaber polnud endiselt polikliinikumist koju jõudnud, samuti polnud telefoni ekraanil märkigi äratuskõnedest ega sõnumitest. Uni vallutas mu meeleorganid taas ning järgmine valgustatum hetk saabus alles peale kella kahteteist, kuid ka siis polnud telefonil märke objekti liikuma asumisest teisel pool Toomemäge. Säilitades rahu, lasin silma taas looja ja põõnasin südame rahuga edasi. Muidugi ei saanud selline olek kesta kauem kui kella poole üheni kui lõpuks helises telefon. Mingil hetkel olin tegelikult juba mineku ideest loobumas, arvestades veel, milliseid väärtfilme mul öösel oli au vaimusilmas vaadata. "Jah, juba sätin, helistan kui dušist välja jõuan, siis võid Riia mäe suunas sammuma hakata - peaksime samal ajal kohale jõudma", laususin torusse teise käega saunarätikut krabades ning leidsin end varsti jooksva vee alt, kust üsna kiiresti jõudsin tuppa tagasi - puhta, ent märjana. Miskipärast on kiirustamine ja rahmeldamine kujunemas omamoodi traditsiooniks kui tegu on minupoolse osavõtuga mõnest natukenegi militaarsemast üritusest Tartu Maleva ruumide läheduses. Ehkki mõnedsajad meetrit jooksu olid peagi muutnud mu kopsud valust kisendavateks, õhku ahmivateks käsnadeks, liikusin siiski järjepideva jonniga, täiesti õigustatult mööda jalgrattateed (keskmise kiirusega 9km/h), KVÜÕA suunas. Eelviimase valgusfoori juurest hakkas ereda varahommikuvalguse taustal paistma tuttav siluett ning sellest hetkest teadsin, et olen veidi hiljaks jäänud.
Kui Anton aulasse jõudis, oli film juba alanud. Päevakava nägi ette 10 minutilise õppeasutusi tutvustava filmi näitamist, ametlikku loengut struktuurist ning õppekava ülesehitusest, vähemametlikku loengut kadettide elust ja traditsioonidest, relvanäitust ning ekskursiooni läbi suurema osa hoonete kompleksist. Esimene punkt sai suurima tähelepanu osaliseks ning külastajaid oli saali kogunenud veidi alla kahekümne, nende hulgas mõned linnaloal olevad ajateenijad, seltskond põhikoolieas õpilasi, kaks loodrist üliõpilast ning nagu hiljem selgus, mõned kaitseliitlased. Loengupidajaks oli üsna kogenud sõjakooli kadett, kes nähtavasti valmistas enda ettekande küllaltki põhjalikult ette. Sellele viitab nii slaidide omavaheline tihe seotus kui ka sõjaväele omane kõrge informatiivsuse aste. Puudusena tuleks samas ära märkida lugeja vähene aktiivsus publiku haaramises arutellu. Ilmselt seisneb erinevus õpetamise viisis või loengu pidamise traditsioonides, kuna oletatavasti oodatakse selles asutuses küsimusi pigem küsimuste ja arvamuste esitamiseks ette nähtud ajal ja mitte jooksvalt. Ehkki paljude jaoks oli see akadeemiline tund vägagi huvitavalt sisustatud, võis mõne noorema kuulaja jaoks midagi siiski vajaka jääda. Mainitud sihtgrupp küsis mõned veidi kehvalt formuleeritud küsimused ning lahkus seejärel aulast, peale mida jätkasi päevakava järgmise punktiga. Järgmine ettekanne oli oodatult eelmisest märksa vabam ning see väljendus ka kadeti riietuses, kes paraadülikonna asemel kandis harilikku kaitselaikudes taktikavormi. Sisuliselt rääkis mees enda ja teiste kogemustest seoses nii õppetöö kui ka vaba ajaga. Enim pakkusid kuulajale huvi mitmesugused aastast aastasse korraldatavad traditsioonilised peod, võistlused ning ühisüritused teiste koolide ja asutustega, mille hulka kuuluvad näiteks Kadetiball, Ujumisvõistlus "Lest" (lahingvarustuses ujumine vastupidavuse peale), stiilipeod Meditsiinikooliga jm.
Pikad, ruume ühendavad koridorid meenutasid õigupoolest täiesti tavalist kooli või ühiselamut, ristand millest antud koht õigupoolest ongi. Fuajeesse sisenedes vaatavad tulijale vastu kõigi partnerriikide lipud, sh välisriikide esindajatest kadettide kodumaalipud. Ka asutuse seinu ehivad erinevad kooli sümbolid ja ajaloolised ülesvõtted eelmistest kursustest, õppustest, üritustest. Kadettide ühiselamus võis mitmel seinal kohata humoorikaid ülespanekuid nii militaar- kui tsiviilvallast, mis kohati tundusid ka üsna iroonilised. Ringkäigu jooksul tutvusime ka kaasaegse spordikompleksiga, mis lisaks jõusaalile ja maadlusmattidele sisaldas erinevaid vähem harilikke vahendeid välisspordi harrastamiseks, näiteks sportvibu. Hoones on samuti iseseisev raamatukogu, lasketiir ja moderniseeritud relvahooldusklass ning mõistagi elementaarsed ruumid nagu saun, pesemisruumid, söökla, puhvet, elutoad, köögid ja puhkeruumid. Infrastruktuuri jagus ka teistsuguseks meelelahutuseks nagu noole-, seltskonna- ja mälumängude jaoks. Kokkuvõttes on nii kadettide kui õppejõudude ja teenindava personali elu tehtud õppeasutuses tehtud üllatavalt mugavaks ning ilmselt ka märgatavalt efektiivsemaks kui nii mõneski muus kõrgharidust pakkuvas koolis. Eluruumid on õppeklasside ligidal, ent samas rahu tagamiseks üksteisest isoleeritud, majas asuv söökla tegeleb argipäeviti toitlustamisega ning vaba aja sisustamiseks on jäetud enam kui piisavalt võimalusi. Pilte siinkohal kahjuks lisada ei saa, kuna tegu on siiski mõnevõrra salastatud asutusega, mis tuletab mulle meelde, et lähiajal tuleks Sõjaväepolitsei silmis madalat profiili ja häid suhteid hoidma. Mis puutub algsesse pealkirja, siis polnudki erilisi vigu laita, pigem on sealt mida õppida ja kõrva taha panna...millest räägibki postituse teine pool.
...seal tule ja pildista"
e kuidas ma käisin...köögis.
Esmaspäeva õhtul koju jõudes leidsin eest täpselt samasuguse pildi, mis mulle reede hommikul enne ühiselamust lahkumist avanes - hunnik nõusid köögivalamus ning seda ümbritseval lauapinnal. Ehkki ei saa öelda, et teema oleks uus või harjumatu - ei tegelikult olen musti nõusid ennegi näinud ja mõnikord kogu oma õilsuses ja suuremeelsuses lapi kätte võtnud ning teistele heateogi teinud, pean see kord siiski tõstatama kaudse protesti minu väärtushinnangute rüvetajate vastu. Mingis mahus võib mustade nõude kogus valamu ümbruses tõepoolest olla vastuvõetav ning tuleb tunnistada, et tihti ununeb endalgi mõni tass pleki peale paremat tuju ootama või jätan panni tahtlikult praadimisel külge kõrbenud makarone vees lahti leotama. Antud juhul on aga olukord täiesti absurdne (vt pilt, punane täpp tähistab pesemata anumat, söögivahendit jmt) - lisaks sellele, et köök on kaotanud igasuguse adekvaatse väljanägemise, välistavad või takistavad kraani all olevad nõud valamu ja segisti kasutamist ka muude nõude või isegi käte pesemiseks. Varsti ei saa muidugi teiste nõude pesemisest juttugi olla, sest nendegi varu ammendub peagi sarnasel viisil. Peale KVÜÕA ruumide külastamist on silmade ees olev pilt isegi tülgastavam kui samas olekus köögi nägemine oleks peale harilikku koolipäeva. Kui tuleva nädala esmaspäeval interjööri kaunistused kadunud pole, taotlen nendele muinsuskaitse all olevate esemete staatust - kes teab, ehk leiab sealt uusi eluvormegi ja võin ühel päeval tänu "kellelegi"(me kõik teame, keda ma silmas pean) Nobeli preemia saada. Lisaks sellele pole ma endiselt aru saanud, miks kogu selle köögi miljöö taustal vannitoas täpselt nii palju seepe on kui järgmiselt fotolt leida võib. Jääb mulje nagu me oleks hulk õudsaid puhtusefriike, kes kogu aeg käsi ja nägu pesevad.
Ootan endiselt põnevusega, mis juhtub kui keegi mu kaaselanikest leiutab viisi sinna veel mõned seebikarbid mahutada. Samas ma ei imestaks kui seegi kraanikauss varsti nõudega täitub ja hoopis neid seebihoidjatena rakendama hakatakse.
Esmaspäeval kella poole nelja paiku sai kaasvõitleja signaali peale alguse harjumatult kiire ja parajalt improviseeritud sündmuste rida, mis olles küll tänaseks päevaks juba läbi saanud, kujundas minu lähiaja elutempo veidi teistsuguseks. Algse plaani sõita Heade Mõtete Linna alles teisipäeva hommikul pööras pea peale uudis käima pandud õpilasrongist, mis sel päeval (T) Tallinna õpilasi tasuta Tartu vahet sõidutama määrati. Kaalunud kiirelt enda logistilisi võimalusi, otsustasin juba kella viiese ekspressiga kagu suunas liikuma hakata. Kuigi pakkimiseks üleliia palju aega ei jäänud, tundus kõik vajalik kaasas olevat ning asusin teele. Peale ligi kahekümne minutilist ootamist äärmiselt tuulisel Ülemiste perroonil, istusin lõpuks kena tütarlapse kõrvale maha ning asusin raamatu lugemise kõrvale järgmise päeva tegemisi kavandama. Tänu Elioni usaldusväärsele mobiilsidele ei osutunud vajalike inimeste kätte saamine väga keeruliseks ning jõudnud tinglikule konsensusele vestluskaaslasega, saime üksteise nõusse plaaniga, vastavalt uneastmele minna kas kell kümme või üks olukorraga tutvuma. Teisisõnu jäi tegelik otsus jälle hommiku peale, mil ma magan telefonikõneni, peale mida hakkan organiseeritult sättima, kulmineerides enda tegevust sihtpunkti jõudmisega.
Kella kümne eel tegin esimest korda silmad lahti ning kauaigatsetud toanaaber polnud endiselt polikliinikumist koju jõudnud, samuti polnud telefoni ekraanil märkigi äratuskõnedest ega sõnumitest. Uni vallutas mu meeleorganid taas ning järgmine valgustatum hetk saabus alles peale kella kahteteist, kuid ka siis polnud telefonil märke objekti liikuma asumisest teisel pool Toomemäge. Säilitades rahu, lasin silma taas looja ja põõnasin südame rahuga edasi. Muidugi ei saanud selline olek kesta kauem kui kella poole üheni kui lõpuks helises telefon. Mingil hetkel olin tegelikult juba mineku ideest loobumas, arvestades veel, milliseid väärtfilme mul öösel oli au vaimusilmas vaadata. "Jah, juba sätin, helistan kui dušist välja jõuan, siis võid Riia mäe suunas sammuma hakata - peaksime samal ajal kohale jõudma", laususin torusse teise käega saunarätikut krabades ning leidsin end varsti jooksva vee alt, kust üsna kiiresti jõudsin tuppa tagasi - puhta, ent märjana. Miskipärast on kiirustamine ja rahmeldamine kujunemas omamoodi traditsiooniks kui tegu on minupoolse osavõtuga mõnest natukenegi militaarsemast üritusest Tartu Maleva ruumide läheduses. Ehkki mõnedsajad meetrit jooksu olid peagi muutnud mu kopsud valust kisendavateks, õhku ahmivateks käsnadeks, liikusin siiski järjepideva jonniga, täiesti õigustatult mööda jalgrattateed (keskmise kiirusega 9km/h), KVÜÕA suunas. Eelviimase valgusfoori juurest hakkas ereda varahommikuvalguse taustal paistma tuttav siluett ning sellest hetkest teadsin, et olen veidi hiljaks jäänud.
Kui Anton aulasse jõudis, oli film juba alanud. Päevakava nägi ette 10 minutilise õppeasutusi tutvustava filmi näitamist, ametlikku loengut struktuurist ning õppekava ülesehitusest, vähemametlikku loengut kadettide elust ja traditsioonidest, relvanäitust ning ekskursiooni läbi suurema osa hoonete kompleksist. Esimene punkt sai suurima tähelepanu osaliseks ning külastajaid oli saali kogunenud veidi alla kahekümne, nende hulgas mõned linnaloal olevad ajateenijad, seltskond põhikoolieas õpilasi, kaks loodrist üliõpilast ning nagu hiljem selgus, mõned kaitseliitlased. Loengupidajaks oli üsna kogenud sõjakooli kadett, kes nähtavasti valmistas enda ettekande küllaltki põhjalikult ette. Sellele viitab nii slaidide omavaheline tihe seotus kui ka sõjaväele omane kõrge informatiivsuse aste. Puudusena tuleks samas ära märkida lugeja vähene aktiivsus publiku haaramises arutellu. Ilmselt seisneb erinevus õpetamise viisis või loengu pidamise traditsioonides, kuna oletatavasti oodatakse selles asutuses küsimusi pigem küsimuste ja arvamuste esitamiseks ette nähtud ajal ja mitte jooksvalt. Ehkki paljude jaoks oli see akadeemiline tund vägagi huvitavalt sisustatud, võis mõne noorema kuulaja jaoks midagi siiski vajaka jääda. Mainitud sihtgrupp küsis mõned veidi kehvalt formuleeritud küsimused ning lahkus seejärel aulast, peale mida jätkasi päevakava järgmise punktiga. Järgmine ettekanne oli oodatult eelmisest märksa vabam ning see väljendus ka kadeti riietuses, kes paraadülikonna asemel kandis harilikku kaitselaikudes taktikavormi. Sisuliselt rääkis mees enda ja teiste kogemustest seoses nii õppetöö kui ka vaba ajaga. Enim pakkusid kuulajale huvi mitmesugused aastast aastasse korraldatavad traditsioonilised peod, võistlused ning ühisüritused teiste koolide ja asutustega, mille hulka kuuluvad näiteks Kadetiball, Ujumisvõistlus "Lest" (lahingvarustuses ujumine vastupidavuse peale), stiilipeod Meditsiinikooliga jm.
Pikad, ruume ühendavad koridorid meenutasid õigupoolest täiesti tavalist kooli või ühiselamut, ristand millest antud koht õigupoolest ongi. Fuajeesse sisenedes vaatavad tulijale vastu kõigi partnerriikide lipud, sh välisriikide esindajatest kadettide kodumaalipud. Ka asutuse seinu ehivad erinevad kooli sümbolid ja ajaloolised ülesvõtted eelmistest kursustest, õppustest, üritustest. Kadettide ühiselamus võis mitmel seinal kohata humoorikaid ülespanekuid nii militaar- kui tsiviilvallast, mis kohati tundusid ka üsna iroonilised. Ringkäigu jooksul tutvusime ka kaasaegse spordikompleksiga, mis lisaks jõusaalile ja maadlusmattidele sisaldas erinevaid vähem harilikke vahendeid välisspordi harrastamiseks, näiteks sportvibu. Hoones on samuti iseseisev raamatukogu, lasketiir ja moderniseeritud relvahooldusklass ning mõistagi elementaarsed ruumid nagu saun, pesemisruumid, söökla, puhvet, elutoad, köögid ja puhkeruumid. Infrastruktuuri jagus ka teistsuguseks meelelahutuseks nagu noole-, seltskonna- ja mälumängude jaoks. Kokkuvõttes on nii kadettide kui õppejõudude ja teenindava personali elu tehtud õppeasutuses tehtud üllatavalt mugavaks ning ilmselt ka märgatavalt efektiivsemaks kui nii mõneski muus kõrgharidust pakkuvas koolis. Eluruumid on õppeklasside ligidal, ent samas rahu tagamiseks üksteisest isoleeritud, majas asuv söökla tegeleb argipäeviti toitlustamisega ning vaba aja sisustamiseks on jäetud enam kui piisavalt võimalusi. Pilte siinkohal kahjuks lisada ei saa, kuna tegu on siiski mõnevõrra salastatud asutusega, mis tuletab mulle meelde, et lähiajal tuleks Sõjaväepolitsei silmis madalat profiili ja häid suhteid hoidma. Mis puutub algsesse pealkirja, siis polnudki erilisi vigu laita, pigem on sealt mida õppida ja kõrva taha panna...millest räägibki postituse teine pool.
...seal tule ja pildista"
e kuidas ma käisin...köögis.
Esmaspäeva õhtul koju jõudes leidsin eest täpselt samasuguse pildi, mis mulle reede hommikul enne ühiselamust lahkumist avanes - hunnik nõusid köögivalamus ning seda ümbritseval lauapinnal. Ehkki ei saa öelda, et teema oleks uus või harjumatu - ei tegelikult olen musti nõusid ennegi näinud ja mõnikord kogu oma õilsuses ja suuremeelsuses lapi kätte võtnud ning teistele heateogi teinud, pean see kord siiski tõstatama kaudse protesti minu väärtushinnangute rüvetajate vastu. Mingis mahus võib mustade nõude kogus valamu ümbruses tõepoolest olla vastuvõetav ning tuleb tunnistada, et tihti ununeb endalgi mõni tass pleki peale paremat tuju ootama või jätan panni tahtlikult praadimisel külge kõrbenud makarone vees lahti leotama. Antud juhul on aga olukord täiesti absurdne (vt pilt, punane täpp tähistab pesemata anumat, söögivahendit jmt) - lisaks sellele, et köök on kaotanud igasuguse adekvaatse väljanägemise, välistavad või takistavad kraani all olevad nõud valamu ja segisti kasutamist ka muude nõude või isegi käte pesemiseks. Varsti ei saa muidugi teiste nõude pesemisest juttugi olla, sest nendegi varu ammendub peagi sarnasel viisil. Peale KVÜÕA ruumide külastamist on silmade ees olev pilt isegi tülgastavam kui samas olekus köögi nägemine oleks peale harilikku koolipäeva. Kui tuleva nädala esmaspäeval interjööri kaunistused kadunud pole, taotlen nendele muinsuskaitse all olevate esemete staatust - kes teab, ehk leiab sealt uusi eluvormegi ja võin ühel päeval tänu "kellelegi"(me kõik teame, keda ma silmas pean) Nobeli preemia saada. Lisaks sellele pole ma endiselt aru saanud, miks kogu selle köögi miljöö taustal vannitoas täpselt nii palju seepe on kui järgmiselt fotolt leida võib. Jääb mulje nagu me oleks hulk õudsaid puhtusefriike, kes kogu aeg käsi ja nägu pesevad.
Ootan endiselt põnevusega, mis juhtub kui keegi mu kaaselanikest leiutab viisi sinna veel mõned seebikarbid mahutada. Samas ma ei imestaks kui seegi kraanikauss varsti nõudega täitub ja hoopis neid seebihoidjatena rakendama hakatakse.
posted by Noremorse at 2:27 PM
2 Comments:
me gustaria poder leer lo que escribes.
saludos!
Muideks, mulle tundub küll, et see kraanikauss seal köögis on teil ikka häbematult tühi, võrreldes seisundiga, milles ta oli viimati kui ma teda lähedalt nägin, ka peale lühipesu.
Mis puutub esimest loojuppi, siis ma arvan, et nende militaarmentide pärast pole sul mõtet end tagasi hoida, sest vastasel juhul poleks sa sellest kompleksist lahkunud. Vähemalt mitte omal jõul.
Post a Comment
Links to this post:
Create a Link
<< Home